Laste mänguväljakutest on saanud üleöö kiisukeste jalutuspargid, Facebook ei ole enam näoraamat vaid vurruvihik. Järjest enam on ka meil Eestis kanda kinnitamas Therianide ja Furryde kultuur.
Sotsiaalmeedia on täis ideoloogiat, mille eesmärk on vormida inimesi kohanduma etteantud standardite järgi ja hoida pildis just neid eeskujusid, kes aitavad neid eesmärke saavutada. Kui lubame oma lastel kasutada nutitelefoni ja teha endale sotsiaalmeedia kontosid siis saame olla sada protsenti kindlad, et neid hakatakse mõjutama ja suunama selliste eeskujude poole kes demoniseerivad normaalsust. Furryde ja Therianide subkultuurid sobivad ideaalselt ühiskonna struktuuride lõhkumiseks ning noorte sõltuvusse viimiseks ideedest, mis seovad neid pigem virtuaalsete identiteetidega kui nende päris eluga.
Hea on süüdistada noorte vaimse tervise probleemides COVID-19 piiranguid, distantsõpet ja sotsiaalset isolatsiooni, kui tegelikult oli see probleem olemas juba varem. Piirangud on läbi, aga lapsed istuvad edasi telefonides ja tekitavad ise distantsi päris maailmaga. Vanemad vaatavad pealt ja ei tunnista probleemi.
Päris suhtluse asemel leiavad noored omale virtuaalseid kogukondi, kus nad saavad väljendada end sellisel moel, mida ühiskondlikud struktuurid ei võimalda. Inimese traditsioonilised ja loomulikud seosed maailmaga on järk-järgult moonutatud ja meid suunatakse järjest tehnilisemasse ja kontrollitavamasse tulevikku, kus inimesest saab pigem toode kui isiksus.
Aga kas tegelikult ei ole asi lihtsalt selles, et need lapsed otsivad ja vajavad meeleheitlikult tähelepanu, tähelepanu ja hoolt just oma vanematelt? Äkki on lapsed ilma jäänud millestki väga olulisest samal ajal kui ema ja isa õhtuti peale tööd telefonis aega veetsid selle asemel, et suhelda oma lapsega? Vanemad on lapse elus kõige suuremad eeskujud ja kui eeskuju veedab iga oma vaba hetke ekraani taga siis ei ole midagi imestada kui seda teevad ka pisemad.
Me ei saa nõuda oma lastelt, et nad paneksid telefonid käest kui me esmalt seda ise ei tee!