Kasvanud vabadus, kadunud piirid
Tänane lapsepõlv on drastiliselt erinev sellest, mida mäletavad varasemad põlvkonnad. Kui varem oli vanemate rolliks lapsele piire seada ja õpetada kannatlikkust, siis nüüd on „ei” ütlemine justkui tabu. On täiesti normaalne, et lapsed tahavad matkida täiskasvanuid, kuid vanemad on alati olnud need, kes vajadusel pidurit vajutavad. Mis juhtub aga siis kui pidurit enam ei tõmmata?
Täiskasvanu mängimine ilma vastutuseta
Liiga noorelt alustatakse eksperimenteerimist asjadega, mis veel mõni aeg tagasi oleks olnud täiesti sobimatud. Näiteks tüdrukute meikimine juba vanuses 10 ja isegi varem, täiskasvanute stiilis riietumine, sotsiaalmeedias tähelepanu püüdlemine. Lapsed on alati soovinud proovida „suurte asju”, kuid neil puudub arusaam vastutusest ja kohustustest, mis käivad täiskasvanuks olemisega kaasas.
Kui lubame lastel liiga vara täiskasvanut mängida, jätame nad ilma ühest olulisest arenguetapist – lapsepõlvest. Lapsepõlv on aeg, kus avastada maailma omas tempos, õppida läbi mängu ja eksimuste ning kasvada järk-järgult iseseisvaks. Kui see etapp ära jätta või liiga vara katkestada, võivad tagajärjed olla tõsised. Üritame nii väga säästa oma järglasi nn lapsepõlvetraumast aga tegelikult on just see põlvkond esimene, kes psühholoogi vastuvõtule jõuab.
Vanemate roll ja kaduma läinud „ei”
Vanemaks olemine ei tähenda ainult lapse soovide täitmist. Vastupidi – vanemaks olemine tähendab vahel ka ebapopulaarsete otsuste tegemist. Oleme ausad, isegi mitte vahel vaid lausa päris tihti on vaja olla see paha, kes käseb ja keelab. Kui laps küsib midagi, mis ei ole tema vanusele sobilik, on vanemate kohus seista vastu ja öelda „ei”. See ei ole lapse karistamine, vaid tema kaitsmine.
Piirid annavad lapsele turvatunde. Just nendes piirides saavad nad kasvada ja areneda terve psüühikaga täiskasvanuteks, kes mõistavad vastutuse ja vabaduse tasakaalu. Ilma piirideta võivad noored sattuda segadusse, püüdes elada elu, milleks nad pole veel valmis.
Lõbu ja vastutus
Miks tänapäeva vanemad piiride seadmisega hätta jäävad? Üks põhjusi võib olla ühiskondlik surve – soov olla „lahe” vanem, mitte tagurlik dinosaurus. Paraku on aga tulemuseks see, et noored liiguvad oma arengus edasi liiga kiirelt, olles küll kogenud „täiskasvanu” hüvesid, kuid teadmata kohustusi, mis sellega kaasas käib.
Vanemad peaksid meeles pidama, et „ei” ütlemine on armastuse väljendus. See on viis hoida oma last, aidata tal kasvada ja areneda loomulikus tempos. Väga vajalik on ka kommunikatsioon, kui selgitame noorele oma otsuste tagamõtteid siis see hoiab omavahelised suhted korras. Me mitte lihtsalt ei käse ja ei keela vaid ka selgitame.
Õigel ajal seatud piirid ei võta lapselt midagi ära – vastupidi, need annavad talle vabaduse olla laps natuke kauem.