Lootus on otsas, kõik on halvasti, mitte midagi enam päästa ei õnnestu! Nii paljud inimesed on alla andnud, aga see on vale. Kõik on võimalik ja väljapääsud on olemas, tuleb vaid ise tahta ja oma tegevusega panustada. Jalad kõhu alt välja ja pingutada nii, et ninast veri väljas.
Tegelikult ei ole asi üldse nii hull ja radikaalne, jah pingutama peab aga nina ei peagi verine olema, päriselt on üpris tore. Lõpuks annab ikkagi ise tegemine ja millegi saavutamine kõige parema rahulolutunde. Kõik, mis tuleb liiga kergelt ja mugavalt kätte ei anna meile iial sellist tunnet kui asjad, mille nimel oleme pingutanud.
Alustame asjadest, mida saame ise mõjutada ja kujundada, näiteks toitumine. Poed on täis mürgitatud ja toitaine puudulikke pakendeid, mis sisaldavad kõike muud kui päris toit. Kui leiame natukene aega otsida siis leidub poodides ka selliseid tooteid, mida tasub suhu pista. Väga suur tähtsus on ise tegemisel, valmis tooted sisaldavad rohkem e-aineid kui midagi söödavat. Õige viis on näpistada ebatähtsate tegevuste arvelt aega ja valmistada ise endale ja oma perele toit. Ja selleks läheb vaja vaid väheseid põhi toiduained, mitte 20 koostisosalist loetelu. Muidugi on lihtsam osta poest midagi, mis on juba eelnevalt meie eest valmis tehtud ja peale tööd väsinult teleka ette vajuda aga see on ohverdus meie pere ja tervise arvelt. Enda valmistatud toit on maitsvam, toitvam ja ka palju soodsam, me saame ise kontrollida, mida sinna sisse paneme ja valida parimad ja puhtaimad komponendid.
Samm edasi on oma toit ise kasvatada, seda võimalust paraku kõigil linnainimestel ei ole. Aga kas siin on võimalik natukenegi ise panustada. Nii palju kui aknalaudadel ruumi on saab külvata maitsetaimi, salatit, tomateid. Olen isegi redist suutnud edukalt köögi aknal kasvatada. Kui kasvatame toidu ise siis paneme sinna oma mõtted ja energia, see toit kasvab maailma parim ja just meie jaoks. Selline toit on justkui maagiline ravim ja annab meile kõige enam toitaineid.
Meie pere on kolme aastaga maal elades jõudnud nii kaugele, et suudame enamus oma köögi- ja juurviljadest ise kasvatada. Oleme palju katsetanud ja õppinud, näinud kõvasti vaeva, nii põrunud kui ka nautinud vilju. Tassinud tiigist vett kui oli suur põud või korjanud mahlaseid rohelisi ussikesi kes sõid ära juba viiendat külvi kapsataimi. Kui mõni asi ikaldub siis kasvab jälle midagi muud palju rohkem, üks talv sööme rohkem punapeeti, teine aasta porgandit ja see on täiesti normaalne. Kui värske saab otsa siis võtame sahvrist hoidiseid, toitume hooajaliselt, nii on meie esivanemad pikalt enne meid teinud ja see on meie geneetilises koodis sees. Selline toitumine sobib meile ja meie kliimasse. Maalapike kus kasvatame oma toitu (kartulid, porgandid, peedid, herned, oad, kõrvitsad, tomatid, paprikad, kapsad, sibulad, maitsetaimed, rohelised salatid jne) ei ole üldse suur ja on täiesti hallatav kõikide muude elu toimetuste kõrvalt. Ja tegelikult jääb ka minul aega vaadata televiisorit kui ma seda soovin, enamasti eelistan siiski lugeda raamatuid. Kui kõik see tundub ulmeline ja saavutamatu siis lisan siia juurde veel ka selle, et kõik oma toidu kasvatame täiesti keemiavabalt ja ilma igasuguste poest ostetud väetisteta. Teeme ise komposti lehtedest, murust ja toidujäätmetest, meil on ka mõned kanad, kes panustavad väetamisse. Hoiame oma maad ja oma taimi ja saame kingituseks parimad annid. Kõik on võimalik kui ainult tahta ja selleks ka reaalseid tegevusi teha.
Inimesed ei ole enamasti haiged, nad on näljas, meeletus toitaine vaesuses ja mürgituses. Kui muudame oma toitumist siis muutub kõik, meie energiatase, välimus, enesetunne, mõtted. Õige toit teeb inimesed õnnelikuks!