Lapsed vajavad võimalust riskida, vigadest õppida ja iseseisvalt hakkama saada
Kui kasvatame oma lapsi eesmärgiga tagada, et nad ei kogeks iialgi ühtegi ebameeldivust, ebaõnnestumist, pettumust, valu, siis nad ei ole valmis eluks, mis paratamatult hõlmab kõiki neid asju.
Laps mäletab ja õpib tunnete kaudu, laps peab kogema emotsionaalseid ja ka füüsilisi kogemusi selleks, et temast saaks areneda normaalne inimene. Kui võtame tähtsas arengu eas lapselt ära võimaluse kogeda siis hilisemal perioodil ei pruugi enam olla võimalik tehtud kahju korvata. Elu osa on kogeda tõuse ja mõõnu, kui elame ainult tõusus siis ei oska me lõpuks enam millestki rõõmu tunda ja elu ei paku mingit rahuldust.
Me kõik vajame kogemust mängida lompides, roomata poris, süüa liiva ja kukkuda põlved lõhki. Elu vati sees ei ole päris elu.
Maailm ei ole nii kole paik kui paljud arvavad, enamus täiskasvanuid elab igapäevaselt mingite hirmudega ja annab seda siis ka oma lastele edasi. Selline pidev kõige kartmine ei ole eluterve ja põhjustab väga palju stressi. Lapsed võtavad omaks kõik meie hirmud ja lasevad sinna oma fantaasial ka miskit juurde lisada. Vanema ülesanne on last julgustada ja sellega lasta tal vabalt areneda. Jalgrattaga kukkumine, herneste ninna toppimine ja tulise pliidi katsumine on tegelikult normaalse arengu osad, lapsed peavad oma kogemused ise saama. Vatilaste kasvatamine loob meile ainult generatsioonide viisi haigeid, vigaseid ja nõrku inimesi. Meile on rohkem vaja sõdalasi, mitte memmekaid.
Vabaks kasvatus tähendab seda, et lapsel on vabadus kogeda elu ilma, et vanemad jälgiks ja suunaks igat nende liigutust. See annab lastele võimaluse kogeda oma tegude tagajärgi – häid ja ka halbu ning õppida sellest. See on normaalne, mitte mõtteviis, et last tuleb kontrollida igal tema sammul, et nad ei peaks iial kogema ühtegi ebameeldivat hetke. Lastele peab jääma ruumi iseseisvalt mõelda. Muidugi ei tähenda vabaks kasvatus seda, et lapsel ei peaks üldse mingeid piire ja reegleid olema, just vastupidi. Laps saab kogeda elu vanema seatud piirides ja kui ta nendest üle astub siis teab, et ka sellel on tagajärjed. See kui lubame lastel vabalt areneda ei tähenda seda, et neile on kõik lubatud.
Lastest, kes on kasvanud igal hetkel sekkuvate vanematega, sirguvad lõpuks inimesed, kes tajuvad iga kõrvalpilku tõsise sotsiaalse ebaõiglusena. Sellised lapsed on ebakindlad ja saamatud ühiskonnas. Lapsed on õelad aga see ei tähenda, et lapsevanem peaks kohe tormama kooli enda võsukest kaitsma ja nõudma, et õpetajad selle korda ajaks. Lapsele tuleb õpetada enda eest seisma ja samuti vältima õelaid inimesi.
Vabaks kasvatuse kaks põhilisemat asja:
- Lapsele tuleb anda ruumi, et ta saaks jõuda ise järeldusele kes ta on, mida talle meeldib teha ja milles ta on hea. Vanemad ei tohiks enda unistusi ja lootusi lapsele peale suruda. Lapsed ei ole mini versioonid vanematest vaid on igati normaalne, et nendest sirguvad täiesti erinevad isiksused.
- Laps peab tundma, et teda armastatakse ja vanemad on nende jaoks alati olemas. Oluline, et see abi ei tähendaks seda, et ema läheb kooli õpetajaga vaidlema, et laps oli hinde C asemel hoopis A ära teeninud. Igal asjal on piirid ja seda peab tunnetama, vanemad ei tohi oma abiga liiale minna.
Anname lastele võimaluse saada nendeks, kes nad päriselt on ja armastame neid selle eest. Laseme neil põruda, kallistame ja lohutame kui nad kukuvad ja julgustame uuesti püsti tõusma ja üritama. Laseme lastel nutta ja tunda kurbust, et nad saaksid mõista, et sellega ei kaasne maailma lõppu ja elu läheb alati edasi.
“Haletsusväärne on inimene, kes kardab riskida. Ta ei koge pettumusi, illusioonide purunemist ja kannatusi nagu need, kellel on unistus, mida järgida. Sellele saab järgneda ainult kindel teadmine, et elu on kulutatud kasutult.” Paulo Coelho